Nagu meil „Maaelureisides“ tavapärane, siis alustame reisi Tallinnast Sikupilli parklast ja sinka-vonka liigume Ikla poole. See tähendab seda, et järgmised tulijad Jüri alevikust, seejärel suunal Rapla-Türi ning Viljandisse. Seal väike kosutav seljasirutus ning seejärel võtame bussile Pärnu Kaubamajakast selle piirkonna soovijad.

Nii ka seekord. Kui me Pärnust lahkusime Ikla suunas, siis oli meid bussis kokku 37 inimest (s.h. reisijuht ja bussijuht). Täpselt see arv, mida reisile kaasame. Kuigi sõidame 49-kohalise bussiga, siis maksimum suurus 35 huvilist + meeskond. Vahel harva teeme eraldi +2/3 inimese võrra.

Ja viimane külastuskoht – maastikuaed ca 40 km kaugusel Ikla piirist. Jällegi leitud AIAPÄRLITE  lehelt, kus järjekordselt oli eksitav info. Lubatud oli parkimiskohti kohe 3-le bussile, tegelikult oli meil jälle küllaltki tegemist, et oma bussile parkimine leida. Aga leitud see tänu bussijuhile sai ja aia uudistamine algas. Aed, mis rajatud juba 2002.aastal, on saanud mitmeid auhindu. Kuna tegutsejaks nüüd juba eakas peremees, siis on täiesti mõistetav, et aias on aeg „seisma jäänud“. Teerada viis ka mere äärde. Kuigi selleks hetkeks oli päike juba pilve taha läinud ja ilm tuuline, siis julgemad jalutasid ka mere piirile välja.

Kõik külastuskohad olid aga õppimiskohtadeks ja eks igast ühest leiti midagi, mille üle imestada või mida „silma või kõrva taga panna“.

Iklast Pärnu poole sõites avasime „vaba mikrofoni“. Ja mis selgus – meil oli bussis nagu Räpina kooli vilistlaste kokkutulek! Nii tore! 35-st osalejast 8 inimest Räpinas õppinud. Kõik said jagada oma kogemusi õpinguaegadest, sest kõigil olid need eri aegadel ja koos nad koolis ei olnud kohtunud.

Märkamatult jõudsimegi Pärnusse. Ja sealt juba eelmisel päeval tuldud marsruuti mööda tagasi oma kodu poole.

Super grupp! Toredad ja rõõmsad reisikaaslased! Mitte keegi ei pahandanud (vähemalt mitte märgatavalt) meie viperuste puhul. Aitäh kõigile osalejatele! Sellise toreda grupiga julgeks uusi kohti avastama minna ka kaugemale. Vanades käidud kohtades juba tead, mis ees ootab, aga uued kohad vajavad just selliseid inimesi, nagu nüüd meie grupis olid. Erinevates vanustes, kõige noorem 15 ja kõige vanem 81.

Esimene üllatus siis oli Ikla piiripunktis. Seal on tavapärane, et turismibussid sõidavad sealse kohviku ette. See on alates sellest ajast, kui piiripunkt kaotati. Keerasime meiegi oma 12,2 m pikkuse bussinina tavalisele kohale ja oh imet, nurgataga ootas üllatus. Seal oli vähemalt kümmekond (kui mitte rohkem) politseinikku ja transpordiameti töötajat, kes olid sulgenud kogu ala ja kontrollisid autosid. Meie juurde astus üks noorem naisterahvas ja selle asemel, et viisakalt teavitada olukorrast, käratas meile: „kas te ei näe, et siia ei tohi sõita“. Reisijuhina läksin bussiuksele ja vastasin viisakalt: „Tõesti ei näe, sest teil ei olnud mitte ühtegi silti ega viidet väljas, et siia ei saa bussiga keerata.“ Seejärel kuulsin nii mõningaidki lauseid, kuna nemad korraldavad (tegelikult ei saanudki aru, mida) ja meie peaksime kohe oma bussi viima näiteks sõiduautode parklasse (!) Kuna me kohe sellisele ultimatiivsele käsule ei allunud, tuli meie juurde noormees, kes sama tigedas olekus tegi meile selgeks, et me oleme eksinud.  Esimesed kaks olid Transpordiametist, kui nüüd ei eksi, sest ähmiga ei pannud nende nimesid tähele.

Ja siis tuli kolmas – politseinik. Ja käratas meile: „Meie korraldame siin ja teie peate siit eest kohe ära sõitma“. Aga ega siis ei saanud kohe nõustuda ja neile sai vastatud: „Korraldage, aga siis pange viidad ja info välja, kuhu sõita. Mitte aga nii, kui me oleme suure bussiga keeranud tavalisele alale ja siis nurga tagant selgub, et kõik on suletud.“ Selle lause peale sain muidugi veel sarjata, aga lubasin teavitada ka nende ülemusi, et õpetagu oma alluvatele, kuidas vajaminevat infot (loe: liikluse ümbersuunamist korraldada). Seda ma muidugi teinud ei ole, sest elu läheb ju edasi ja negatiivsed kohtumised tuleb lihtsalt mälust pühkida.

No seal lähedal on ka rekkade parkla, sest sõiduautode parkla, kuhu meil soovitati parkida oma 12,2 m buss, oli lihtsalt täis sõiduautosid. Aga ju need korraldajad (!) ei oska sõiduvahendite gabariite hinnata. Rekkajuhid olid sõbralikud ja meid oma parklast välja ei ajanud.

Ja kui siis söögikoha poole liikusime, siis nägime, et ka esimesele märgile paigaldati kiiresti katteks peale (vist?) musta prügikotti. Lihtsam oleks ju olnud panna lihtsalt koheselt hommikul suunaviidad, kui selline „haarang“ seal korraldati. Mida ja milleks uuriti, seda me muidugi ei teadnud. Ja kas on vajagi seda teada? Aga oleksime eeldanud transpordiameti ja politseiameti töötajatelt viisakatt pöördumist. Näiteks: „Vabandage, meil on täna siin reid. Palun parkige oma buss sinna ja sinna....“ (vastavalt ülesseatud juhistele). Aga mitte „pealehüppavalt“ käskivas toonis ´a la...kes teil lubas üldse siia Ikla kantiini söögikoha ette keerata. Igatahes jäi ebameeldiv mulje meie noortest politseinikest (muide, nad olid väljanägemiselt kõik nooremad, kui meie suurem osa reisiseltskond bussis).