Meteora kloostrid - üks maailmaimedest asub Kreekas
Meteorast fotode vaatamine ja kirjelduste lugemine ei suuda kunagi edasi anda selle koha suursugusust - seda peab nägema ise! Loe, kuidas reisijuhid Meteorat avastasid.
Meteora on üks kõrgete järskude kaljude rägastik, kus paiknevad ajaloolised õigeusu kloostrid.
16.sajandil oli Meteoras 24 kloostrit. Tänapäeval on alles jäänud 6, neist 2 nunnakloostrit ja 4 mungakloostrit.
Meteora kõrgemad kaljud kõrguvad ümbritsevast tasandikust enam kui 400 m kõrgusele. Kaljude vanuseks hinnatakse 60 miljonit aastat ja nad on liivakivist ning konglomeraadi segust. Meteora kaljusid iseloomustavad valdavalt väga järsud, kohati vertikaalsed nõlvad. Nimi Meteora tähendab õhus hõljumist või rippumist. Nende kummaliste kaljude tippudesse püstitatud ehitiste kohta sobib see nimetus imehästi. Eriti neil tundidel, kui päike on loojumas või loojunud, siis tunduvad hooned kaljutippudel tõepoolest kui õhus hõljuvat.
9.sajandil olid vagad erakud, kes esimesena neisse kummalistesse mägedesse tulid ning kaljudesse koopaid ja lõhesid kaevasid. Muu maailmaga ühinesid nad vaid pühapäeviti, kui tuli missal kirikus käia. Oli Bütsantsi aeg ja ringi käis suur pilditüli ehk terav sisevõitlus pildikummardajate ehk ikonoduulide ja pildirüüstajate ehk ikonoklastide vahel. Viimased tahtsidki pühapiltide kummardamise täielikult ära keelata, kloostrite ja kirikute maad võõrandada ning osa kloostreid sulgeda.
Pole aga täpselt teada, miks just need vagad mehed Meteora kõrgetele mäetippudele suundusid. Kas selle pildivõitluse pärast või sai neil maailmast lihtsalt "kõrini" ja nad tahtsid oma jumalale lähemale pääseda.
Kaljusammaste seinad on siledad. Sinna sai minevikus vaid nöörredelite või köite abil ning ronimine nõudis kõvasti jõudu, visadust ja ka julgust. Esimesena ronisid sinna siis 3 munka ning ehitasid Stylose nime kandva kalju otsa puust majakese. Oli aasta 1356, kui juba abtiseisusse jõudnud Athanasios alustas koos 9 jüngriga kloostri ehitamist Meteora kõige kõrgemale mäetipule. See oli Platos Lithos - Lai Kivi.
Kõigepealt rajati sinna mõned mungakongid ja kabel. Aga kuidas? Arvatakse, et esmalt ronisid mõned julged mehed köisredelitega üles. Siis võeti suured köitest punutud võrgud, kinnitati need kotimoodi konksu otsa, konks omakorda nööri otsa ja nii vinnati üles hädavajalikud tööriistad ja ehitusmaterjal.
Mäetippudele tõsteti kõik, mida kloostrihoonete ja kirikute ehitamiseks vaja läks - puumaterjal, katuse- ja seinakivid.
Aeg-ajalt laskusid mungad võrkudes alla orgudesse, et korjata söögipoolist (viinamarjad, mais, kartul). Kogu kraam ja mungad tõsteti jälle võrkudes üles. Ka redelid tõsteti üles, et ükski võõras sinna munkade vaiksesse maailma ei pääseks.
Minu teekond koos 2 kaaslasega Meteorasse algas Glyfadast autoga sõites. Vahemaa ca 375 km. Teisipäev 3. august. Temperatuuri pügalad lähenesid 40-le kraadile, aga meie auto oli väga mugav ja loomulikult konditsioneeriga. Sellel fotol näha, et kohe-kohe oleme kohale jõudmas.
Hotelliks valisime väikese mugava hotelli Kalampaka linna peatänava ääres, kuhu jõudsime alles kella 4 paiku. Miks nii hilja? Me ei tormanud hommikul vara autosse ja ka teel olles tegime mõnusa kohvipeatuse. Muidu sõitsime enamuse teest kiirteel olles, kus lõppkokkuvõttes oli juba minnes 6 maksulist tollipunkti ja sama palju tagasi tulles. Siis sõitsime küll osaliselt teist marsruuti mööda. Mugavuse eest tuleb maksta!
Vaade hotellitoa aknast oli meteoralik.
Kreekas olles olen juba mitmel õhtul ja mitmes kohas käinud päikeseloojangut imetlemas. Kindlasti peab päikeseloojangu vaatamine kuuluma Meteora kohustuslikku programmi, sest see on imeline. Meie tegime aga selle vea, et läksime liiga hilja ja parimad kohad olid juba hõivatud. Ausalt öeldes, ega mina sinna kõrgele mäekünkale poleks julgenudki ronida. Igasugune turvalisus seal kahjuks puudub.
Aga oma koha leidsime meiegi ning pealegi on meil siin veel üks õhtu.
Ja Kreekas lõpeb õhtu alati rikkaliku õhtusöögiga. Nii ka meie mäelt lahkudes otsustasime õhtusööki nautida Meteora linnakeses. Söögikoht oli tagasihoidlik, kuid toidud väga maitsvad ja portsjonid suured. Need on tellitud vaid eelroogade nimetuse alt. Pärast seda põhiroogadest loobusime. Ja lõpetuseks toodi igale meist veel pulgajäätis, kuigi seda me ei tellinudki. Olime nii üllatunud, et isegi seda momenti ei jäädvustanud. :) 2.päev Meteoras
Minul algas see hotellis hommikusöögiga, millest mu reisikaaslased loobusid. Ja ega nad midagi ka ei kaotanud. Vastavalt hetkeoludele hotelli siseruumides kohustuslik maskides liikumine ja sööki taldrikule valides tuli veel ühekordne kilekinnas kätte panna. Jõin tassi kohvi ja paar praesaiakest koos arbuusiga. Valikus oli veel ka natukene sinki/juustu.
Esimene klooster, kuhu tahtsime suunduda, avati 9.30. Meie, rumalukesed, jõudsime sinna kell 9.20 ja järjekord oli ikka väga pikk. Täiesti loomulik, sest see on ka kõige suurem ja võimsam klooster. Otsustasime teha vastupidiselt: enne külastada väiksemad kloostrid ja seejärel viimaseks jätta suurim. Õigesti tegime. Hiljem suuremasse minnes enam järjekorda ei olnudki.
Esimene klooster, mida avastama asusime, asus selle võimsa kloostri kõrval.
Kuna kloostris on kohustuslik viisakalt riietuda (ei tohi olla paljad õlad ega naistel lühikesed püksid, osadel kloostrites ka meestel mitte lühikesed püksid), siis oli võimalik 1€ eest osta juurde puuduolev riideese. Aga klooster seest oli imeilus. Ja loomulikult vaated ümbrusele. Seda tõesti ei saa seletada, selles tuleb ise viibida!Järgmine klooster, kuhu suundusime, oli juba eelmisest õhtust tuttav, sest sinna väravatesse olime juba jõudnud. Nüüd siis ka seestpoolt uudistamine. Nii eelmisse kui sellesse kloostrisse oli sisenemise teekond lihtne, mida enam järgnevate kohta öelda ei saa.
Kuna Chris oli autosse unustanud oma dressika, siis siin tuli juurde osta järgmine riideese, et oma õlad ära peita. Kloostri siseruumides olid maskid kohustuslikud, välialadel saime õnneks ilma olla. 40 kraadises kuumuses ja mask ees - see oli üks raskemaid olusid.Absoluutselt kõikidest kloostritest olid vaated suurepärased. Lõpuks käis pea juba ringi, millisest vaatenurgast ja mis juba nähtud.Tuli võtta ka väike puhkehetk kloostris. Kahjuks kloostrites kohvikuid polnud. Küll oleks ühte külma värskendavat jooki tahtnud. Veel parem kui kihisevat. Aga tuli leppida oma veepudeliga, kus vesi oli juba peaaegu sama soe, kui hommikune kohv tassis. Seetõttu suundusime peale kloostrit Meteora linnakesse lõunapausile. Valisime sama koha, kus eelmisel õhtul sõime. Minu meelest toodi meile veel suuremad portsjonid kui eelmisel korral ja loomulikult söögi lõpetamiseks maja poolt jäätised. Sel korral toidust enam fotosid ei pane, aga reklaamin Kreeka õlut. Väga hea ja mahe. Eriti kui juua seda külmalt ja taustal Meteora mäed.
Kõhud täis, jätkasime kloostrite vallutamist. Seega neid käänulisi mägiteid sõitsime ikka korduvalt ja korduvalt. Kolmas klooster jäi mu reisikaaslastel vallutamata, sest teekond sinna oli juba rängem ja nemad suure palavuse tõttu loobusid. Mina olin jonnakas ja tahtsin selle kindlasti ära näha. Pettumus oli. Klooster väga väike ja vaadata polnud midagi. Meelde jääb vaid teekond sinna. Esimesel fotol näha, kuidas jalgsi tuli tulla mööda teed, mis tiirutas ikka mitmeid kordi. Kahjuks unustasin tee pikkuse sammulugejaga mõõta. Selle teekonna lõpus algasid trepid kõrgete astmetega, kohati ilma käsipuudeta, kust oleks saanud kinni hoida. Ja lõpuks siis ülesse kloostrisse jõudmine, kust 3€ pileti eest tegin paar klõpsu ja hakkasin alla tagasi tulema, sest vaadata muud polnud midagi. Loomulikult vaated imeilusad, aga klooster ise.... Ei soovita seda ränka teed teistel ette võtta, kui eesmärgiks pole just kõike 6 kloostrit läbi käia.
Peale 4.ndat kloostrit tundsin ka mina, et viimased 2 tuleb jätta plaanidest välja. Eriti peale infot, kus öeldi, et üks klooster on veel kõrgemal, kui see meie eelviimane oli ja sinna tuleb ronida peaaegu mööda kaljuserva. No ei. Palavust juba üle 40 kraadi, seega ka minule ületamatu. Ja viimane, 6 klooster - no nii kloostrisõber ma ka nüüd pole. Mind lummasid rohkem need mäed ja loodusvaated.
Võtsime natukeseks aja maha, et õhtuks jõudu koguda ja jällegi päikeseloojangut imetlema minna. See tähendab, et mu reisikaaslased puhkasid hotellis, kuid minul oli vaja suveniire mälestuseks ostma minna. Pealegi mulle meeldib uutes ja tundmatutes kohtades jalutada.
Õhtul, enne mägedesse minekut, tegime karastavad joogid juba Kalampaka tuttavas baaris, kus teenindamine oli samuti väga heal tasemel. Ja siis juba päikeseloojangut Meteora kaljustele tippudele nautima. Tegime peatusi mägedes kohe mitmetes kohtades, et saada lummavaid vaatepilte ja koguda mälestusi.
Tavapäraselt lõpetas meie ilusa päeva kreekapärane õhtusöök. Sel korral valisime Kalampakas kohaliku/piirkondliku toodetega koha. Jällegi samad sõnad: väga maitsev, suured portsjonid, hind taskukohane. Õnneks oli see trahter praktiliselt meie hotelli kõrval, sest kaugem jalutuskäik oleks juba täiskõhuga raske olnud.
Kui algselt pidime veel 3-ndagi päeva Meteoras viibima, siis loobusime sellest mõttes. Olime mägedesse edasi-tagasi sõitnud vähemalt 10 korda ja selleks korraks aitas ka sellest. Tagasisõidu päeval Glifadasse aga veetsime mõnusa päeva ühes hotelli erarannas.Ja õhtul tagasitee viis meid läbi Ateena põlengute :( Aga Meteora piirkond on super! Seda peab ise nägema.
Varsti valmib ka meie film sellest imepärasest kohast.
See tuleb kindlasti Maaelureiside/RosenReisde Kreeka reisikavasse. Reisid Kreekasse hakkavad meil toimuma maikuus ja septembris-oktoobris.
Tule meiega ja saad imepäraseid kogemusi!
Meteora kõrgemad kaljud kõrguvad ümbritsevast tasandikust enam kui 400 m kõrgusele. Kaljude vanuseks hinnatakse 60 miljonit aastat ja nad on liivakivist ning konglomeraadi segust. Meteora kaljusid iseloomustavad valdavalt väga järsud, kohati vertikaalsed nõlvad. Nimi Meteora tähendab õhus hõljumist või rippumist. Nende kummaliste kaljude tippudesse püstitatud ehitiste kohta sobib see nimetus imehästi. Eriti neil tundidel, kui päike on loojumas või loojunud, siis tunduvad hooned kaljutippudel tõepoolest kui õhus hõljuvat.
9.sajandil olid vagad erakud, kes esimesena neisse kummalistesse mägedesse tulid ning kaljudesse koopaid ja lõhesid kaevasid. Muu maailmaga ühinesid nad vaid pühapäeviti, kui tuli missal kirikus käia. Oli Bütsantsi aeg ja ringi käis suur pilditüli ehk terav sisevõitlus pildikummardajate ehk ikonoduulide ja pildirüüstajate ehk ikonoklastide vahel. Viimased tahtsidki pühapiltide kummardamise täielikult ära keelata, kloostrite ja kirikute maad võõrandada ning osa kloostreid sulgeda.
Pole aga täpselt teada, miks just need vagad mehed Meteora kõrgetele mäetippudele suundusid. Kas selle pildivõitluse pärast või sai neil maailmast lihtsalt "kõrini" ja nad tahtsid oma jumalale lähemale pääseda.
Kaljusammaste seinad on siledad. Sinna sai minevikus vaid nöörredelite või köite abil ning ronimine nõudis kõvasti jõudu, visadust ja ka julgust. Esimesena ronisid sinna siis 3 munka ning ehitasid Stylose nime kandva kalju otsa puust majakese. Oli aasta 1356, kui juba abtiseisusse jõudnud Athanasios alustas koos 9 jüngriga kloostri ehitamist Meteora kõige kõrgemale mäetipule. See oli Platos Lithos - Lai Kivi.
Kõigepealt rajati sinna mõned mungakongid ja kabel. Aga kuidas? Arvatakse, et esmalt ronisid mõned julged mehed köisredelitega üles. Siis võeti suured köitest punutud võrgud, kinnitati need kotimoodi konksu otsa, konks omakorda nööri otsa ja nii vinnati üles hädavajalikud tööriistad ja ehitusmaterjal.
Mäetippudele tõsteti kõik, mida kloostrihoonete ja kirikute ehitamiseks vaja läks - puumaterjal, katuse- ja seinakivid.
Aeg-ajalt laskusid mungad võrkudes alla orgudesse, et korjata söögipoolist (viinamarjad, mais, kartul). Kogu kraam ja mungad tõsteti jälle võrkudes üles. Ka redelid tõsteti üles, et ükski võõras sinna munkade vaiksesse maailma ei pääseks.
Minu teekond koos 2 kaaslasega Meteorasse algas Glyfadast autoga sõites. Vahemaa ca 375 km. Teisipäev 3. august. Temperatuuri pügalad lähenesid 40-le kraadile, aga meie auto oli väga mugav ja loomulikult konditsioneeriga. Sellel fotol näha, et kohe-kohe oleme kohale jõudmas.
Hotelliks valisime väikese mugava hotelli Kalampaka linna peatänava ääres, kuhu jõudsime alles kella 4 paiku. Miks nii hilja? Me ei tormanud hommikul vara autosse ja ka teel olles tegime mõnusa kohvipeatuse. Muidu sõitsime enamuse teest kiirteel olles, kus lõppkokkuvõttes oli juba minnes 6 maksulist tollipunkti ja sama palju tagasi tulles. Siis sõitsime küll osaliselt teist marsruuti mööda. Mugavuse eest tuleb maksta!
Vaade hotellitoa aknast oli meteoralik.
Aga oma koha leidsime meiegi ning pealegi on meil siin veel üks õhtu.
Ja Kreekas lõpeb õhtu alati rikkaliku õhtusöögiga. Nii ka meie mäelt lahkudes otsustasime õhtusööki nautida Meteora linnakeses. Söögikoht oli tagasihoidlik, kuid toidud väga maitsvad ja portsjonid suured. Need on tellitud vaid eelroogade nimetuse alt. Pärast seda põhiroogadest loobusime. Ja lõpetuseks toodi igale meist veel pulgajäätis, kuigi seda me ei tellinudki. Olime nii üllatunud, et isegi seda momenti ei jäädvustanud. :) 2.päev Meteoras
Minul algas see hotellis hommikusöögiga, millest mu reisikaaslased loobusid. Ja ega nad midagi ka ei kaotanud. Vastavalt hetkeoludele hotelli siseruumides kohustuslik maskides liikumine ja sööki taldrikule valides tuli veel ühekordne kilekinnas kätte panna. Jõin tassi kohvi ja paar praesaiakest koos arbuusiga. Valikus oli veel ka natukene sinki/juustu.
Esimene klooster, kuhu tahtsime suunduda, avati 9.30. Meie, rumalukesed, jõudsime sinna kell 9.20 ja järjekord oli ikka väga pikk. Täiesti loomulik, sest see on ka kõige suurem ja võimsam klooster. Otsustasime teha vastupidiselt: enne külastada väiksemad kloostrid ja seejärel viimaseks jätta suurim. Õigesti tegime. Hiljem suuremasse minnes enam järjekorda ei olnudki.
Esimene klooster, mida avastama asusime, asus selle võimsa kloostri kõrval.
Kuna kloostris on kohustuslik viisakalt riietuda (ei tohi olla paljad õlad ega naistel lühikesed püksid, osadel kloostrites ka meestel mitte lühikesed püksid), siis oli võimalik 1€ eest osta juurde puuduolev riideese. Aga klooster seest oli imeilus. Ja loomulikult vaated ümbrusele. Seda tõesti ei saa seletada, selles tuleb ise viibida!Järgmine klooster, kuhu suundusime, oli juba eelmisest õhtust tuttav, sest sinna väravatesse olime juba jõudnud. Nüüd siis ka seestpoolt uudistamine. Nii eelmisse kui sellesse kloostrisse oli sisenemise teekond lihtne, mida enam järgnevate kohta öelda ei saa.
Kuna Chris oli autosse unustanud oma dressika, siis siin tuli juurde osta järgmine riideese, et oma õlad ära peita. Kloostri siseruumides olid maskid kohustuslikud, välialadel saime õnneks ilma olla. 40 kraadises kuumuses ja mask ees - see oli üks raskemaid olusid.Absoluutselt kõikidest kloostritest olid vaated suurepärased. Lõpuks käis pea juba ringi, millisest vaatenurgast ja mis juba nähtud.Tuli võtta ka väike puhkehetk kloostris. Kahjuks kloostrites kohvikuid polnud. Küll oleks ühte külma värskendavat jooki tahtnud. Veel parem kui kihisevat. Aga tuli leppida oma veepudeliga, kus vesi oli juba peaaegu sama soe, kui hommikune kohv tassis. Seetõttu suundusime peale kloostrit Meteora linnakesse lõunapausile. Valisime sama koha, kus eelmisel õhtul sõime. Minu meelest toodi meile veel suuremad portsjonid kui eelmisel korral ja loomulikult söögi lõpetamiseks maja poolt jäätised. Sel korral toidust enam fotosid ei pane, aga reklaamin Kreeka õlut. Väga hea ja mahe. Eriti kui juua seda külmalt ja taustal Meteora mäed.
Kõhud täis, jätkasime kloostrite vallutamist. Seega neid käänulisi mägiteid sõitsime ikka korduvalt ja korduvalt. Kolmas klooster jäi mu reisikaaslastel vallutamata, sest teekond sinna oli juba rängem ja nemad suure palavuse tõttu loobusid. Mina olin jonnakas ja tahtsin selle kindlasti ära näha. Pettumus oli. Klooster väga väike ja vaadata polnud midagi. Meelde jääb vaid teekond sinna. Esimesel fotol näha, kuidas jalgsi tuli tulla mööda teed, mis tiirutas ikka mitmeid kordi. Kahjuks unustasin tee pikkuse sammulugejaga mõõta. Selle teekonna lõpus algasid trepid kõrgete astmetega, kohati ilma käsipuudeta, kust oleks saanud kinni hoida. Ja lõpuks siis ülesse kloostrisse jõudmine, kust 3€ pileti eest tegin paar klõpsu ja hakkasin alla tagasi tulema, sest vaadata muud polnud midagi. Loomulikult vaated imeilusad, aga klooster ise.... Ei soovita seda ränka teed teistel ette võtta, kui eesmärgiks pole just kõike 6 kloostrit läbi käia.
Kell hakkas lähenema 14-le ja tuli kiiresti ette võtta minek suurimasse kloostrisse, sest see suleti 15.30. Hommikune järjekord oli õnneks kadunud, nii nagu me ka lootsime. Klooster tõesti ise suur ja võimas. Kõik järgnevad pildid tehtud siis sealt.
Peale 4.ndat kloostrit tundsin ka mina, et viimased 2 tuleb jätta plaanidest välja. Eriti peale infot, kus öeldi, et üks klooster on veel kõrgemal, kui see meie eelviimane oli ja sinna tuleb ronida peaaegu mööda kaljuserva. No ei. Palavust juba üle 40 kraadi, seega ka minule ületamatu. Ja viimane, 6 klooster - no nii kloostrisõber ma ka nüüd pole. Mind lummasid rohkem need mäed ja loodusvaated.
Võtsime natukeseks aja maha, et õhtuks jõudu koguda ja jällegi päikeseloojangut imetlema minna. See tähendab, et mu reisikaaslased puhkasid hotellis, kuid minul oli vaja suveniire mälestuseks ostma minna. Pealegi mulle meeldib uutes ja tundmatutes kohtades jalutada.
Õhtul, enne mägedesse minekut, tegime karastavad joogid juba Kalampaka tuttavas baaris, kus teenindamine oli samuti väga heal tasemel. Ja siis juba päikeseloojangut Meteora kaljustele tippudele nautima. Tegime peatusi mägedes kohe mitmetes kohtades, et saada lummavaid vaatepilte ja koguda mälestusi.
Tavapäraselt lõpetas meie ilusa päeva kreekapärane õhtusöök. Sel korral valisime Kalampakas kohaliku/piirkondliku toodetega koha. Jällegi samad sõnad: väga maitsev, suured portsjonid, hind taskukohane. Õnneks oli see trahter praktiliselt meie hotelli kõrval, sest kaugem jalutuskäik oleks juba täiskõhuga raske olnud.
Kui algselt pidime veel 3-ndagi päeva Meteoras viibima, siis loobusime sellest mõttes. Olime mägedesse edasi-tagasi sõitnud vähemalt 10 korda ja selleks korraks aitas ka sellest. Tagasisõidu päeval Glifadasse aga veetsime mõnusa päeva ühes hotelli erarannas.Ja õhtul tagasitee viis meid läbi Ateena põlengute :( Aga Meteora piirkond on super! Seda peab ise nägema.
Varsti valmib ka meie film sellest imepärasest kohast.
See tuleb kindlasti Maaelureiside/RosenReisde Kreeka reisikavasse. Reisid Kreekasse hakkavad meil toimuma maikuus ja septembris-oktoobris.
Tule meiega ja saad imepäraseid kogemusi!