Kohe tekkis idee – vot seda külavüüd me nüüd läbima hakkame. Nalja sai palju, sest see on vaid illustratiivne, autoga ikka täpselt mööda vööd läbida ei saa. Või vähemalt meie ei saanud. Ühesõnaga, otsustasime minna kohe ühte tsässonat uudistama, kuid sattusime metsateele,mis viis küll ühte külasse, aga sealse maja aiapostide vahelt paistsid juba Venemaa piiripostid. Hakkasime kartma. Otsustasime, et õigem oleks autoga suund võtta Värska sanatooriumi poole tagasi, enne kui pahandustesse satume.

Kätte oligi jõudnud aeg, kus saime oma tuppa minna. Imeilus vaade aknast tõi kosutava une.

Päev algas traditsiooniliselt: hommikusöök ja protseduurid ning lõunasöök. Ning peale seda aeg iseseisvalt. See tähendas meile loomulikult seda, et ruttu autosse ja Setomaad (taas)avastama.

Eelmisel päeval olime googeldanud, et lähedal peaks olema mingi huvitav koht, nimega

Vähekene tiirutamist, esialgu õigest teeotsast mööda sõitmine (täiesti minu viga,sest ei talletanud mällu täpseid juhiseid), seejärel kohalikega arutelu ning kohale me jõudsime. Väga huvitav matkarada, mida ääristavad erinevad puust tahutud kujud.

Kotkas – võimu ja vägevuse sümbol iidsetest aegadest saadik.
Räägitakse, et kotkas vahel nii kõrgesse taeva alla lendab, et päike ta suled
põletab. Siis saavat kotkast teine lind. Missugune - ei tea.

Kes on loomadest kõige kaastundlikum? Konn.
Ta võtab teise konna omale selga, kuis sellel on varbad ära haudunud.
Teel võtab ta veel teisigi juurde oma turja peale. Sellepärast võib näha kevadel
konne nii õige mitmekaupa liikudes.

Kujusid seal matkaraja juures on palju, kõigile tutvustavad tahvlid lisatud. See matkarada tuleb lihtsalt endal läbi käia. Mõnus laudtee viibki Põrguhauani.

Räägitakse, et Taevaskoja kuulub Eesti kolme tuntuma vaatamisväärsuste hulka
(koos Suure-Munamäe ja Pühajärvega)
Võimalik matkata 3-l erineval matkarajal, pikkused vastavalt 3, 6 või 13 km.

Edasi-tagasi tiirutamisega oli hea asi see, et nägime ilusaid vaateid mitmeid kordi.

Neitsikoobas, kus elab Ahja jõe vaimsust hoidev kaunis kuldjuukseline koopaneitsi.
Ta ilmuvat hetkeks koopasuule kord aastas - jaanilaupäeva öösel.
Teda nägeval noormehel on kindel lootus leida jaaniööl oma sõnajalaõis ehk oma neiu.

Tagasi oma sanatooriumisse jõudsime normaalsel ajal, ehk 15 minutit enne sulgemist  ja saime söögisaalis einestada. Tuppa jäi toit viimata. Harjumatu on juba õhtul kell 6 süüa.

Kuna õhtusöök ikka kindlal režiimil, kell 18.00, siis see seadis oma piirangud meie rännakutele. Ja pärast õhtusööki olime nii laisad, ega viitsinudki oma toast enam väljuda. Ly püüdis rõdult ikka päikeseloojangut tabada, aga õige hetk sai siiski maha magatud.

Meil oli veel käimata Setomaa alguspunktis – Võõpsus. Selle suuna me ette võtsimegi pärast raviprotseduure ja lõunasööki.

Tsässon on seto külakogukonna traditsiooniline pühakoda. Igas külas erinev. Võõpsu tsässon on Eesti haldusalasse jäävatest Setomaa puittsässonitest ehk kabelitest suurim: 8,3 x 4 m. Erinevalt teistest Setomaa tsässonitest, on selles kaks siseruumi. Hoone palgid on dateeritud 1710.aastasse. Igal tsässonil on ka oma nimipühak. Võõpsus on selleks püha piiskop Nikolaus Imetegija, setopäraselt pühak Migul.

Järgmisena sõitsime Beresje külla, kuid sealt ei leidnud me midagi pildistamisväärset. See on küll vana küla, aastast 1582 ja arvatakse, et nimi tuleneb vene sõnast berjoza. See on ainuke Setumaa küla, kus elavad vanausulised. Sellest hoolimata jäi meil peatus seal tegemata.

Seejärel võtsime suuna Lüübnitsa külla. See vist enamusele teada kui küla, kus korraldatakse kuulsat sibulalaata augustikuu lõpus.

Tänaseks oli meil kohalik giid-matkajuhiga kokkulepe, et saame tema külas asuvat tsässonit vaadata ka seestpoolt. Tavapäraselt igapäevaselt on tsässonid ju suletud, iga uudistaja igal momendil sinna sisse ikka ei pääse küll. Aitäh Tiiale!

Õhtusöök söödud ja seekord oli meil eesmärk - jälle autosse.

Ootamas oli Laossina küla. Seal asub üks kahest Setumaal säilinud külakalmistust ja Jumalaema sündimise püha auks õnnistatud tsässon ehk külakabel. Küla vanust võib hinnata 15.sajandist ja juba siis oli külas kalmistu, mida kinnitavad ka vanad kivist ristid. 1750.aastast parvetati mööda järve puitu ning viidi lotjadega viina ning leivavilja Narva ja Pihkvasse. Maa polnud viljakas, kuid ometi tegeleti kalapüügi kõrval ka teraviljakasvatusega. Külas tegeletakse tänapäevalgi kalapüügiga ja kuivatamisega.

Tsässon aastast 1880.
Ehitatud Neitsi Maarja sündimise auks, seega on väike-maarjapäev küla pühaks.

Saime teada, et Mikitamäe külas, kust me läbi sõitsime, on kohe tsässonite väljak ja üks neist on mandri Eesti vanim puitehitism valminud 1694. Loomulikult tuli tagasiteel ka seal peatus teha.

Ly istumas vanima tsässoni trepil, taamal paistab uuem tsässon ja meie reisiauto.

Vana tsässon paiknes algselt Tartu-Petseri maantee ääres, kust ta nõukogude ajal ära veeti ja siis lagunema hakkas. 2009.a. see renoveeriti ja toodi Mikitamäele vallamaja ette. Vahepeal, 1998.aastal oli aga Mikitamäele ehitatud uus tsässon ja seepärast neid nüüd seal 2 tükki ongi. Mõlemad on pühendatud apostel Toomasele ning külapüha on tuumapühapävi ehk oltuspühi, mida peetakse nädal pärast lihavõtteid.

Ravi ja puhkuse viimane päev. Protseduurid kätte saadud, lõunasöök kiirelt söödud ja nii me tagasiteele asusime. Mul oli veel üks „kiiks“ – oma silmaga vaadata ära Eestimaal asuv kanjon. Samas pidime jälgima kella, et me jõuaksime hiljemalt 15.45 tagasi Karksi-Nuia, kust mina pidin istuma Tallinna suunduvale bussile ja see buss oli sel päeval selles suunas viimane väljub buss.

Kuigi vahepeal tundus, et sõidame minut-minutisse, siis tegelikult jõudsime pool tundi varem kohale ja tegelikult oleksime kanjonis jalutuskäigu rahulikumalt teha. Jälle minu viga, kui sisestasin GPS-i marsruudi, aga ei jälginud korralikult stardiaega. No see selleks, vähemalt teame nüüd, milline see kanjon Eestimaal välja näeb.